LukuExpert | Targa elukeskkonna lahendused

Esimene samm elektriauto poole pistikhübriidiga

Esimest korda panin elektriautole silma peale umbes 10 aastat tagasi, mil Eesti vahetas kasutamata saastekvootide ühikud Mitsubishi i-MiEV-de vastu. Tehnika arengut on tõeliselt põnev jälgida, liiatigi veel selle naljakaid momente.

Eks paljudele tegid esimesed elektriautod nalja. Lõbus oli ka 1903. aastal Michigani Hoiupanga juhatajal, kui Henry Ford tuli taotlema laenu autotööstuse püstipanekuks. Tema vastus Fordile oli: „Hobune on siin, et jääda, auto on pelgalt moehullus.” Fordi edasisest käekäigust teavad tänapäeval kõik, Michigani Hoiupanga direktorit meenutatakse aga kui finantsklouni.

Kui Eestisse jõudsid esimesed Teslad, naases elektriauto minu teadvusesse. Tesla oli midagi palju enamat, kui elektriautode varasemad versioonid, ent selle hind liialt soolane ja laadimine tundus keeruline – kus, kuidas, kui kaua!?!

2019. aastal saabus aeg auto välja vahetada ja nii pöörasin pilgu tõsisemalt elektriauto poole.

Minu tingimused EV-le olid järgmised:

–       autosse peab mahtuma 190 cm pikk juht ja tema taha keskmisest pikem inimene;
–       sellega peavad tehtud saama tööalased sõidud, st. päevas tuleb teinekord läbida oma 500 km;
–       hobidega seoses tuleb samuti käia teises Eesti otsas, kus ei pruugi laadijaid olla, ja sealt tuleb õhtul ka koju tagasi jõuda;
–       auto peab loomulikult mahtuma eelarvesse.

Paraku jäid sobivate füüsiliste parameetritega elektriautod eelarve piiridest välja, kuid proovisõidud pakkusid niivõrd suurt elamust, et EV mõttest loobuda enam ei tahtnud. Nii tuli leida alternatiiv ja selleks oli pistikhübriid. Siiski osutus sellegi puhul õigete mõõtudega auto liiga kalliks. Iselaadivat hübriidi ei tahtnud aga minu mõistus kuidagi omaks võtta – see laeb ju bensu või diisliga! Siis aga – minu õnneks – avalikustati, et kevadel tuleb müüki sobivate omaduste ja hinnaga laetav hübriidelektriauto Škoda Superb iV. Proovisõidu tegin bensiinimootoriga ja kuna auto ise mulle meeltmööda oli, siis uskusin, et ka elektrimootoriga isend on sobiv ning panin tellimuse teele.

Mõni päev enne esimest Covid-19 lock downi sain auto kätte ja ma ei pidanud pettuma. Emotsioonid olid ülevad ja suu kiskus vägisi kõrvuni. Elektrimootor oli nii vaikne ja tõmme ühtlane ning laadimisega polnud ka muret – bensupaak on ju alati kaasas. Lisaks on Škoda mahukus, mugav ja hea juhitavusega. Tehtud said nii nädalavahetuse väljasõidud perega kui käigud jalgrattavõistlustele, seejuures tundsid end lahedalt kõik neli meest ja ruumipuudust polnud ka jalgratastel. Auto osutus ka arvestatavaks tööloomaks, vedasin sellega kohale 5 x 2 m² kuuri ehitusmaterjali. Tõeliselt võimekas toimeka pere auto!

Superb iV ja elekter

Nagu juba eelnevalt mainitud on sõit Superb iV-ga vaikne ja ergas. Fantastiline! Seda tahad kogeda ikka ja jälle.Laadimine tuleb tunnistada oli alguses tüütu, sest selleks kasutasin kodusolevat seanina pistikut. Igapäevane juhtmete lahti- ja kokkukerimine ei tundunud väga lahe perspektiiv. Kui aga majaseinale sai statsionaarse juhtmega laadijapaigaldatud ja kaabli pagasnikust välja koukimine jäi minevikku, muutus auto laadimine kojujõudes automaatseks.

Elektriline sõiduulatus on Superbi pistikhübriidil võrreldes täiselektrilise sõidukiga muidugi tagasihoidlik (suvel sai puhtalt elektriga sõita max 57 km, talvel -20 °C-ga 27 km), kuid linnasõidud saavad valdavalt edukalt sooritatud. Kui laadija on olemas nii kodus kui kontoris, siis tekib bensiinivajadus vaid pikematel sõitudel. Seega tegemist on igati kütuse- ja seeläbi ka loodussäästliku lahendusega. Kiirendades, kui lükkad pedaali põhja, rakenduvad koos nii elektri- kui bensiinimootor. Mugavust lisab äpp, mille kaudu auto enne väljasõitu sooja või jahtuma panna. Nii istud alati paraja temperatuuriga autosse ja talvisel ajal on ka klaasid puhtaks sulanud. Cool! Talvel Warm!

Seega esimeseks elektriautoks on PHEV igati praktiline ja mõistlik valik ning mitte nii pööraselt kallis.