LukuExpert | Targa elukeskkonna lahendused

Honda e – elektriautoga ümber Eesti

Selle nädala väljasõidul sain puudutada esimest korda Honda e-d. Senimaani piirdus minu kogemus vaid ühe musta e nägemisega linnapildis ja klaasi taga oleva erkrohelise kõrval patseerimisega Pärnus. Kui mustaga oli meeleolu pigem kahetine, siis rohelise kõrval seistes tundsin, et midagi siin ikka vist on.

Mulle meeldib, kui auto ukseklaasidel puuduvad raamid!

Hommikul, meie “staapi” jõudes, näen laadijas tumehalli pisikest punni, mis omab justkui ühesugust esi- ja tagumist otsa. See värv imponeerib mulle palju rohkem kui varasemalt nähtu. Sammun siis auto juurde ja istusin sisse. No ma ei tea! Tundub nagu oleksin midagi säärast kuskil varasemalt näinud, aga kokku ei vii. Auto klaasid on veel udused sügisesest hommikust ja salong ka veel niiske, siis aga hakkavad igasugused ekraanid tööle ja kõik edasine on kirjeldatav vaid ühe sõnaga – khuul! Nõustun siinkohal ka Laura (minu abikaasa) esmamuljega – see auto on nii veider, et lausa äge! Autosse on pandud just parasjagu retrot ja see tundub väga asjakohane! Etteruttavalt ütlen juba ära, et minu emotsiooni ei tõmmanud maha ka kogu ülejäänud päev, mil pidin selle väikese auto väikese sõiduulatusega maha kihutama 500 km ringi läbi Tartu, Viljandi ja Pärnu.

Akulaadimine TikTok-i saatel

Läheme aga edasi seiklustega maanteel! Sõita on ju 500 km ja seda autoga, mille reaalne sõiduulatus on enam kui 3 x harjumuspärasest väiksem! Tekib tõesti küsimus, kas ikka veab välja, kui mul pole akust sõltuvalt lihtsalt neid kilomeetreid võtta. Kui mõelda, et Eesti laadimistaristu ikka vaikselt uueneb, siis kunagi ehk seda muret pole, kui aga jälgida riiklikku huvipuudust antud valdkonnas, siis ega oskagi ennustada, kui kaua veel läheb. Tänane olukord on ju tegelikult meie endi (loe: riigi) tegevusetuse tagajärjel selline, et laadijaid on tõesti vähe. Vähe ka seetõttu, et need on vananenud ja ei toeta enam uusi autosid – CHAdeMO pistikuga pole teel midagi pihta hakata, kui autol standardiks CCS. Jah, AC laadimine on alati päästerõngaks, aga meie eesmärk ei ole aega kulutada laadimisele. Peame oma ringi ära sõitma tööpäeva raames ja kasutame laadimisele kuluva aja ära, kas tööd tehes, keha kinnitades või muud tööajal vajalikku tegevust harrastades. Alati see ei õnnestu plaanipäraselt, aga tihti ikkagi saab hakkama. Ja mis siin salata – tavaliselt aitab asjale kaasa akupakk, mis lubab liikuda ühe laadimisega 350+ km.

Kiirtee on meil lihtsalt neljarealine maantee

Jõudes Eesti mõistes kiirteele ehk Tartu mnt neljarealisele vajutan kohe 110 sisse. Kiirust jälgin mitte spidomeetri, vaid Waze järgi. Meie ahastuseks hakkab aku pealt kuvatav kilometraaž välgukiirusel kukkuma. Teeme kiired arvutused ja taipame, et nii me Paiaristi ei jõua. Proovime siis teistsugust lähenemist ning laseme kiirust veidi alla. Jälgime, kuidas keskmine energiakulu käituma hakkab. Õnneks näeme, et kui sõidame auto spidomeetri järgi 105 km/h, siis saabume Tikupoissi isegi varuga. Isiklikult ei näe selles mõneminutilises mahajäämises midagi häirivat ja nii jätkame teekonda ikka teisi autosid tahavaate peeglisse jättes.

Ütlen ausalt, et ma tegelikult ootan neid meie testsõite ja üks, mis mulle nende juures väga meeldib, on hommikusöök Tikupoisis. Jätan ju koduse hommikueine ja kohvigi vahele mõttega, et küll Tikukas saab meilid üle lugeda ja einestada. Söömaaja lõpuks oleme ilusti graafikus ja nii lepin Tartus kohtumise kokku, et tutvustada väikest Honda e-kest ka ühele huvilisele. Autosse istudes selgub aga, et laadimine on katkenud.

5% laadimist 40 minutiga! Mis nüüd juhtus?

Eleport/Alexela Tikupoisi laadija otsustas meie laadimise peale 5% voolu lisamist mingil põhjusel katkestada. Autol on ees vaid 35% akut ja 54 km sõiduulatust! See vist ongi ühe EV omaniku kõige stressirikkam olukord – arvad, et kõik on hästi, aga siis otsustab laadija sinu eest plaane omasoodu suunata. Vonk EV-s oleme sellise mure teatud mõttes ära lahendanud. Nimelt on meie süsteemis võimalik oma RFID-kaardiga või otse äpist auto laadima pannes saada koheselt telefoni sõnum, et midagi on juhtunud, ja see annab võimaluse sekkuda. Sama sõnumi saab ka Vonki dispetšer (lahe amet minumeelest, tegelikult oleme ikka modernsed oma klienditoega :D), kes koheselt distantsilt asja paranama hakkab. Süsteemis on ka automaatika, mis üritab enne sõnumite väljasaatmist riket elimineerida ja laadija uuesti, sessiooni peatamata, tööle sundida.

Noh jah, võin ju Elepordi või Riho peale karjuda, aga akut see täis ei lae. Paneme auto uuesti laadima ja istume näod arvutis, kuni piisavalt voolu akus. Õnneks tööd jagub ja sisustame oma aja kaugkontoris ning seda ikka päriselt tööd tehes, mitte sotsmeedias teisi trollides. Ca 25 min pärast on sõiduulatust piisavalt ja minek. Elektrika juht ei kuluta aega tulutult, targem on liikuda. Kui me ühel päeval edasiliikumise pidurdades ära õpime, siis pole enam laadimas üldse vaja käia. Isegi kodulaadija saab 100% avalikuks tuluallkikas muuta! Inimene on ju leidlik, kõik on võimalik!

Kui EV mees on emotsioonitu

Edasine kulgemine möödub tavapäraselt, igasuguste emotsioonipahvakateta. Siiski mitte päris, oleme ju võtnud plaani oma pisikesse püssi asju ja rahvast täis laadida. Iga autoga on meil midagi vähemaks jäänud – seekord jääb Joosep kontoritööle. Kui Honda mõõtmeid arvesse võtta, siis on see ainuõige lahendus.

Jõuame Pärnusse. Ajaliselt oleme graafikus, aga lõunat pole veel söönud – Tikupoisi hommikusöök täidab keha pikemaks. Aga võib-olla on põhjuseks hoopis pisike adrenaliin, sest seekord on kolme täiskasvanu ja ühe kolmeaastase, koos turvatooliga autosse mahutamine keeruline. Björke, kes kohustuslikus korras peab istuma turvatoolis, teeb meile selgeks, et juhi iste on talle liiga lähedal ja tema jalad laiali ei sõida. Kerge veenmine siiski mõjub ja väike kaasteeline lahkub unedemaale. Laura on õnneks lühike ja mahub igale poole, tema istub Riho taha ja Rihol on jalaruumi endiselt mõnusalt. Sama ei saa öelda minu kohta, kes ma roolis olen. Mulle meeldib sõita nö sirgete kätega ja pikem sõit ikkagi ei ole kõige mugavam. Väsimusest keeran Märjamaal Circke-K mugavusjaama. Võtame kohvi ja sirutame jäsemeid.

Sellises asukohas on laadijad igati tervitatavad. Endalgi on tekkinud mure, kus laadida autot, kui tühjapoolse akuga mööda Pärnu mnt-t kihutan. Alati ei pruugi ära vedada minimaalse varuga. Olen kindlasti see tegelane, kes ei pane autot igal võimalusel laadima, laen pooltäis akut vaid siis, kui tean, et järgmisel päeval on vaja pikem reis ette võtta. Enamasti läheb laadimispistik autosse, kui järel ca 20% akust. Muidugi on olukordi, kus ees ka ainult 15 km, aga Riho 1 km jäägiga kojujõudmisi pole mul veel ette tulnud. Ikka olen 10-20% mahu juures kuhugi laadima saanud. See siis taas see, et saame küll täna hakkama, aga kas see olukord peab olema selline, et saame hakkama, võiks ju olla tavaline ja võtta maha ka nö otsimise ja väikese planeerimise.

Tagasi Tallinnas ja isegi akut on veid alles! Arvestades, et auto läheb kohe järgmisele sõidule, panen laadima. Keskmise kiirusega saab autosse juba piisavalt särtsu juurde, et eesootav sõit ka ära teha.

  • Honda läbisõiduulatus on reaalselt umbes 150 km ja seda olukorras, kus liikleme kiirematel lõikudel veidi aeglasemalt ehk ca 100 km/h.
  • Laadimismure tekib teekonna alguses, kui Elepordi Paiaristi laadija mingil põhjusel protsessi katkestab. Ei hakanud tagantjärele uurima, miks nii juhtus. See muide hetkel ka väga populaarne teema Eesti elektriautode Fb grupis.
  • Tavalise bensiiniautoga oleks 500 km läbimisele kulunud ca 55 eurot. See peaks juba kõigil peas olema 😉
  • Honda e-ga kujuneb ringreisi laadimiste summaks 14,10 eurot.

Tänud Honda maaletoojale meile selle ägeda auto laenamise eest. Antud isend on üks minu tänane kindel lemmik Eestis müüdavatest elektrikatest, väike akupakk ei morjenda mind seejuures kohe üldse. Isikliku kogemuse toel saan öelda, et kui iga päev teises Eesti linnas ei käi, siis pole suur akupakk sugugi vajalik – linnasõidud saab lendleva kergusega tehtud. Mainin ära ka selle tõiga, et testsõitudega on välja tulnud fakt, kus väiksema akupakiga maksab kilomeeter rohkem kui suuremaga. Seda muidugi maanteesõidul, linnas on mõlemad üliökonoomsed.

Auto enda kohta ütlen veel, et positiivne laeng reisi jooksul aina kasvab. Panen lõpuks ka kokku, mis seda tuttavat tunnet hommikul tekitab – minu mäletamist mööda olid ühel minu kunagisel Accordil samasugused nupud keskkonsoolis. Julgen siiski oletada, et e nuppude näol pole tegemist laovarudega 90ndate tootmisest.