LukuExpert | Targa elukeskkonna lahendused

Panime elektriautole käru

Juhtusin mõni aeg tagasi ühest näoraamatu autode grupist lugema, et elektriautosid ei saa ju osta, kuna nendega pole võimalik järelhaagist vedada. Jutt ei käinud sugugi nö igapäevasest haagisega sõitmisest (ala tööga seoses muudkui vean asju) ja pigem just aegajalt, koduste vajaduste täitmiseks. Võtsime kohe mõttel sabast kinni ja haakisime Rihoga meie Škoda Enyaq-ile käru sappa. Ja kui panna käru, siis ikka suurelt, nii et silma hakkab ja meelde jääb! Riho leidis meile korraliku tuuletakistaja, mis esmapilgul tundus isegi Enyaq-ile garaažiks sobivat. Et asi oleks ikka nagu päris, siis lisasime tuuletakistusele ka raskust – panime kärusse kaupa, mida 500 km vedada.

Marsruudiks on seegi kord tavapärased Tallinn-Tartu-Viljandi-Pärnu-Tallinn, käime läbi LukuExperti kauplused ja külastame kliente. Meie esimene peatus on nagu ikka Tikupoiss ja arvestusega, et tahame laadida. Kohale jõudes näeme, et kiirem laadija on juba e-troni poolt hõivatud. Pistame siis kaabli sinna aeglasse kiiresse (50 kW) laadijasse, ise aga sätime end hommikusööki ja kohvi nautima.

Ärasõites on juba järgmine EV platsis: i3 tahab voolu, 160 kW on samuti hõivatud. See on minu kogemuse järgi juba normaalsus – laadijates on pigem auto ees ja ise ei pruugi enam kohe laadima saadagi. Õnneks on elu näidanud sedagi, et teise auto laadimise lõppu ei pea väga kaua ootama, kuid juba on selgelt tunda, et laadijaid on juurde vaja! Suve jooksul olen ikka väga harva saanud laadija ainult endale. Pigem on keegi juba ees ja minnes järgmine platsis. Siinkohal tänud mõistvatele elektrikate juhtidele, kes saavad olukorrast aru ja loovutavad oma väärtusliku kaabli järgmisele, enne oma aku täielikku täitumist. Inimlikku suhtumist loodan ka edaspidiselt, alati ei pea ju käituma põhimõttel kes ees, see mees.

Hommikused Tikupoisi rituaalid peetud, võtame suuna Tartu poole. Tartus peame viima kauba LukuExperti kauplusesse ja seejärel külastama klienti seoses laadimisteenuse ja hooldusega. Tartus me ei lae. Kohe üldse ei lae, pole aega selleks, aga autot kasutame ka seismise ajal. Ei muretse ka seepärast, et laadijasse ei jõua – voolu jagub. Peale kohustuste täitmist suundume Viljandisse.

Viljandis aga oleme jälle järjekorras. Maaameti juures on takso laadijas ja tahab seal olla veel vähemalt 25 min. Kesklinnas, siinkohal tänud Elepordile, kes sinna ka teise CCS laadija paigaldas, seisab laadijas Model 3. Õnneks on Tesla aku juba 98% peal ja saan kaabli endale võtta, kui 100% täis. Siiski võta näpust – Tesla laadimine lõppenud, aga masin kaablit lahti ei lase! Igaks petteks küsin üle, kas ikka auto hoiab püstolit kinni. Jah, nii on. Tahaks juba vanduma hakata, aga näen, et keegi sammub sirge seljaga Tesla poole. Saan auto laadima. Kuna oleme kahekesi, võib öelda, et me seekord otseselt ei oota laadimise taga. Üks küll ootab ja teeb samal ajal arvutis tööd, teine aga ajab juba linna peal asju. Kui auto laadima saadud, suundume lõunale.

Pärnusse jõudes oleme targemad! Lõpuks ometi on Enefiti itimehed ka uue Rüütli platsi laadija suutnud äpis ära vahetada, kuid näeme, et see on hõivatud. Kiire otsing netiavarustest annab tulemuseks, et Virta laadija on endiselt katki. Jama lugu, aga veel on aega. Ehk on kohale jõudes laadija vabanenud.

Vahepeal räägin asjast ka. See käru, mille autole järgi panime, on ikka alles ka Pärnusse jõudes. Kui käru oli täis, siis oli sõita hea – kogu autorong oli tasakaalus ja hästi juhitav. Tühi käru oli mnt kiirusel veidi ebastabiilsem, aga see oli vaid kerge virvendus, tegelikult oli kõik OK. Jah, kütusekulu on suurem ja seda ca 30%, aga seda oligi ju oodata. Kas auto on kuidagi ka teistmoodi käitnud? Ei saa öelda küll, et oleks. Mina pole kordagi aru saanud, et käru järel ja ka roolist ei tunneta seda kuidagi. Kusjuures terve tee on puhunud korralik tuul ja enamasti küljelt. Ära sai proovitud ka Viljandi Kõrgemäe tänav oma 18% kaldega. Ikka ei miskit, ka keset tõusu paigaltsõidu jätkamine on nagu olema peab – ilus. Enyaq oma 80-se akupakiga on kindlasti abiks, et sõiduulatust jätkuks ka pikemalt, aga meie seekordse testsõidu peamine küsimus peaks nüüd olema oma vastuse kätte saanud. Elektriga saab järelhaagist vedada ja täitsa muretult. Või noh, üks häda siiski on: laadijates on kole ebamugav käia. Üldjuhul need paiknevad sedasi, et peab haagise tagant ära võtma ja siis ennast õigetpidi laadija kõrvale parkima. Veidi tülikas, aga otseselt meil sellega kordagi probleemi ei teki. Mahume igale poole ja kärugi saab ilusti auto kõrvale pargitud.

Tagasi laadimismurede juurde. Pärnus saab laadija vabaks. Jätame käru Port Arturi juurde ja viime auto Rüütlisse laadima. Mina laen, senikaua saavad teised kaubad maha ja peale. Aga kurja küll, juba on järgmine auto ennast laadima sättimas ja tundub, et seal lausa järjekord. Laadija kõrval seisab veel 2 elektrikat. Üks siiski ilma juhita, ehk läks aega parajaks tegema.

Mis siis ikka, haagis taas sappa ja Möllerisse. Ma ei teagi, kuidas olukord oleks lõppenud kui Mölleris poleks ka nüüd CCS laadijat. Meil nimelt on Tallinnasse saabumine kella peale. Kell 18 peame tagasi olema ja liigne ootamine ei passi meie päevaplaaniga kuidagi kokku.

Vahepeal tekib meil autosse ka kaasreisijaid. Võtame Paikuselt peale kaks reisiselli koos lapsekäru ja pagasiga – jätkame sõitu lausa kahe käruga! Tagumine iste on siis ka nüüd hõivatud.

Teel Möllerisse märkame suurt silti “Laadimisala”. Elektriautode omanikele seostub see ilmselt kohe vaid ühe asjaga ja muie suul keeramegi sisse. Eks me saame aru küll, millega tegu, aga ikkagi, kino peab saama!

Mölleris laadima ja ise salongi asjatama. Teeme valmis ühe futuristliku Lego-auto, tarbime väikese koguse vett, räägime läbi tähtsamad küsimused, mis vahepeal tekkinud, ja saamegi taas teele asuda. Hetkel oleme oma graafikust 30 min maas.

Ei möödu pooltteist tundigi, kui oleme Tallinnas. Haagis on endiselt järel ja voolukulu kontrolli all. Käru on nüüd muidugi tühjem ja kergem ka. Viimased kastid said Pärnus maha pandud, vastu aga tuli paar kergemapoolset kasti.

  • Kellelegi ma ikkagi meeldin veel ja kõik sujub enamvähem normaalselt, hoolimata laadimisviperustest. Otseselt ei pidanud pikalt ette mõtlema, aga näib, et selleks hakkab vajadus tekkima küll.
  • Seekord ootame ka laadimise järgi. Kõik laadijad, mille kasutamine plaanis ja mis juba tavapäraseks saanud, on hõivatud. Tikupoisis saame õnneks teise laadija enda käsutusse koheselt.
  • Seekord ma ei oska öelda, kui palju bensiiniautoga sama ringi rahaline kulu oleks olnud, aga julgen öelda, et ca 30% võtaks ka see masin kütust rohkem.
  • Škoda Enyaq 80-ga kujuneb ringreisi laadimise summaks 23€.

Tänud Viimsi Spordile haagist laenamast. Hetkeks siis käruga kõik, aga jääme ootele, kohe-kohe lähme kaatrit vedama 😉