Teel oma esimese elektriauto poole: Kia e-Niro

Olles tihedalt seotud elektriautode maailmaga, näis ainuõigena, et ka ise sõidan heitmevabalt ja vahetan lõpuks välja oma neljarattalise.

Korraldades elektriautode ja -paatide üritusi ning edendades keskkonnasõbralikku eluviisi, on vältimatu, et ka ise astun võimalikult pikad sammud rohelisema elu poole. Lisaks on kütuseautoga veider kliendile letti sõita. Tänu kogetule tean üsna täpselt, milliste väljakutsetega võib elektriautoga teel olles rinda pista ja nii said üpris kiiresti paika ka minu tulevase auto kriteeriumid.

Niisiis pidi minu väljavalitu olema 100% elektriline, kuna Plug-ini kasutegur puhtalt kütusega liikuva auto ees jäi kahjuks oodatust palju tagasihoidlikumaks. Autol pidi olema võimalikult pikk sõiduulatus ühe laadimisega – armastan autoga reisida, liiga tihedalt aga laadijas aega veeta ei ole mahti. Sõiduvahendi pean saama soetada Eestist, et olemas oleks esindus, kes autot hooldama hakkab, ja kuna finantseerijaks on liising, siis Eestist soetatud sõidukiga saab kogu bürokraatia olema lihtsam. Lisaks peab olema pistik Euroopa, mitte Jaapani standardiga. Kuna minu pere koosneb viiest liikmest, siis ülimalt olulised on ruumikus ja suur mahutavus, sest peale inimeste ja nende tavapäraste asjade tuleb pagasiruumi mahutada ka lapsevanker. Ja loomulikult ei saa ma allahindlust teha välimusele! Üheks määrajaks on kahtlemata ostuhind, sest elektriautodel ulatub see tänu kallitele akudele kohati arusaamatutesse kõrgustesse. Kia e-Niro tundus siinkohal jackpotina!

Sõiduulatus vs sõidumugavus

Üheks kaalukausi kallutajaks e-Niro poole sai vähemalt 400 km pikkune sõiduulatus. Lugedes arvustusi, võis näha, et mõni on autoga läbinud ka 500 km ja voolu on jäänud ülegi (seejuures on teel oldud sisselülitatud konditsioneeriga). Nii pika sõiduulatusega elektriautosid ei ole veel väga palju ja välimusel pole ju ka viga! Ega muud, kui võtsin nõuks auto järele proovida.

e-Nirosse istudes valdas mind üsnagi positiivne emotsioon. Seda käima pannes kuulsin mõnusat meloodilist heli (kajavas garaažis on see veel eriti nauditav!) ja tuli välja, et see saadab autot soovi korral kogu sõidu vältel. Siiski ainult väljaspoolt, sest müra, mis autosalongi kostub, on tugev ja kui antud isend endaga päriseks koju viia, siis tuleks üks korralik heliisolatsiooni polsterdus ette võtta. Lisaks tundsin, et istun liiga kõrgel, kuid istet allapoole lasta pole võimalik. Sõita oli iseenesest mõnus, kui aga hakkasin kiirendama ja lapatsit põhja vajutama, siis tahtis rooli käest rebida. Kahtlusi tekitas minus seegi, et e-Niro on esisilla veoline. Talvistes oludes ja aeg-ajalt ka maal käies pean oluliselt praktilisemaks nelikvedu. Kui muu oleks olnud rabav, siis viimase kriteeriumi osas oleksin ehk silma kinni pigistanud. Kuni Hyundai Konasse istumiseni arvasin, et e-Niro “kokpit” on väga käepärane, Konat proovides sain aga aru, et seal on see oluliselt mõnusam. Luksuslikumast Jaguar I-Pace´st näib e-Niro selles osas siiski üle olema. Lisaks on I-Paces palju nuppe, mis ei olnud alguses päris käe järgi. Leian, et mida vähem nuppe, seda parem. See, et kõik on viidud puutetundlikule ekraanile, annab võimaluse oma autot uuendada ja saada sellele lisasid juurde ka peale seda, kui olen selle ära ostnud. Meil saadaolevatest e-autodest pakub seda võimalust aga paraku ainult Tesla.

Tee pealt haarasin paar kaasreisijat peale, et nendegi muljeid kuulda. Reisides peab ju ka kaaslastel mugav olema. Kuigi autol mahutavust justkui jagub, pean tunnistama, et last oli ebamugav turvatooli sättida, kuna ruumi jääb väheks ja esiistme ning lapse tooli vahe jääb minimaalseks. Lapsevanker mahtus pakiruumi kenasti – sellega sai üks oluline kriteerium täidetud! Kaassõitja istmeid reguleerima hakates selgus, et vaid juhiiste on elektriline. Vastupidiselt minu ootustele osutus katuseluuk autol pea olematuks, lisaks ei ole katuseluugi kate elektriline. Seda pole ka pagasiluuk, mis tekitab kerget hämmingut – see on ju elektriauto! Innovatsiooni puudutavaid küsimusi tekkis mitmeid, näiteks selleks, et autonäite telefoni saada, tuleb ühendada juhe. See näib nii eilne päev! Elektriauto peaks minu silmis olema äge, innovatiivne, käepärane ja suunatud pigem nooremale põlvkonnale.

Kui nüüd aga asjade üle sügavamalt järele mõelda, siis antud auto maksumus on küllaltki taskukohane, võrreldes luksuslikumate mudelitega. Et hinnas alla tulla, ongi ilmselt varustusastme kallale asutud ja kui veidi ringi vaadata, siis näib, et selle hinna eest paraku paremat loota olekski liig. Kui siinkohal aga võtta korraks vaatluse alla äärmiselt soliidne Jaguar I-Pace, siis auto oli küll mugav ja hea kiirendusega, kuid kui ma peaks seda nüüd ja kohe ühe sõnaga kirjeldama, siis valiksin selleks “paks”. Minu elektriauto võiks olla mänglevalt šikk!

Olenemata puudustest, eelistaksin ma e-Nirot tavaautole siiski. Sellel on paljutki, millele kütusesõiduk kohe kuidagi vastu ei saa, olgu ta nii luksuslik kui tahes. Lisaks ökonoomsusele –  kui panin piduri neljandale astmele, drive mode-i eco peale ja lülitasin üleliigsed asjad välja, siis sõitsin näiteks 8 km, kulutades vaid 2 km jagu aku mahtu – on selleks näiteks kiirendus, Tesla omaga seda muidugi võrrelda ei maksa, aga e-Niro kõrval on pea iga teine bensukas liiga uimane. Loomulikult räägib Kia kasuks ka 7-aastane garantii!

Kas e-Niro on ikka minu auto? Kas elektriauto üldse on?

Elektrilise sõiduki soetamisel peaks tegema veel ühe lisaväljamineku: koju tuleb paigaldada laadija. Siiski tasub tähelepanu pöörata asjaolule, et elektriauto on pea hooldusvaba – elektrijõul liikuval sõidukil on liikuvaid osi väga vähe, lausa sadu kordi vähem kui sisepõlemismootoriga autol, ja loomulikult on sõidukulud väga madalad. Ka erinevate laadimislahendustega avalikke laadimispunkte on tekkimas üpris jõudsalt ja neid on tänu mobiilirakendustele lihtne leida, nii ei maksa peljata ka pikemaid marsruute. Lisaks on elektriauto väga lihtne ja vaikne. Tallinna elanikke peaks rõõmustama ka seadus, mis lubab täiselektrilise veoajamiga elektrisõidukitel kasutada liiklemiseks ühissõidukite rada. Ja mis kõige tähtsam, omades elektriautot, saan ehk natuke ka maailma parandada, aidates vähendada süsihappegaasi heitmete tootmist. Möödunud imelik lumeta talv on selgeks tõestuseks, et oma panuse peaks andma igaüks.

Sõit e-Niroga ei tekitanud minus kahjuks oodatud vaimustust. Seega pidin sellega peale proovisõitu hüvasti jätma. Soov omada elektriautot ei kadunud aga kuskile (eelmine lõik toob põhjused kenasti välja). See peab lihtsalt olema äge!

Loe sissejuhatavat artiklit siit